Psühhiaater: Eesti inimestele peab pakkuma naudinguid, mis neid ei kahjusta

Noore inimese esimene mõte hommikul ei tohiks olla see, et saaks juba veipi tõmmata

Kui Eesti poliitikute ja otsustajate hulgas tulevad teemaks sõltuvused, siis kiputakse liikuma selles suunas, et ei taheta näha ja ennetada sõltuvuste tekkimise põhjuseid, vaid reageerida ainult tagajärgedele.

Võtsin augusti alguses osa Paides Arvamusfestivalil peetud arutelust „Sõltuvused ühiskonnas: piirata, karistada või vähendada?“, mille osalejad leidsid üsna üksmeelselt, et poliitiliselt ei ole olnud tahet tegeleda sõltuvusega kui käitumusliku probleemiga, vaid suund on olnud pigem keelata, karistada ja hirmutada.

Kui rääkida näiteks kampaaniatest, mida riiklikul tasandil korraldatakse inimeste harimiseks, et nad loobuksid alkoholist või suitsetamisest, siis mõjuvad nende sloganid ja sisu liiga lihtsakoeliselt ning sõltlasele suisa mittemidagiütlevalt – loobu esimesest mahvist, ütle „ei“ alkoholile, narkootikumidele! Kindlasti neil kampaaniatel mingi mõju on, aga pigem marginaalne.

Lisaks „ei“ ütlemisele räägitakse sellest, kuidas mõnuained kahjustavad aju, tekitavad raskeid tervisehäireid ja rikuvad inimese elu.

Loomulikult võtab sõltlane kõik selle küll võib-olla teadmiseks, aga kahjuks ei ravi taolised kampaaniad kedagi.

Ega suitsupakk pruugi jääda ostmata sellele kleebitud õõvastava pildi pärast – olgu tegemist kas staažika suitsetaja või uusi elamusi otsiva noorega. 2023. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi suitsetab põlevaid tubakatooteid 24% eurooplastest, 2020. aasta uuringu kohaselt 23%. Hoitavad pildid ilmusid Euroopas suitsupakkidele aga juba 2003-2004.

Muuseas on Euroopa Komisjon „kolepiltide“ kohta tellinud ka uuringuid, mis näitavad, et nende mõju võib aja jooksul väheneda ja tekib wear out ehk „väsimise“ efekt. (https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC112917?utm_source).

Sõltuvust ei saa panna geenide süüks

Sõltuvus ei ole geneetiline paratamatus. Ehkki teadusuuringutes on aastaid otsitud n-ö sõltuvusgeeni, siis praeguseks võime me väita, et seda ei ole. Vähemalt pole seda senini leitud.

Sõltuvushäire on reaktsioon keskkonnale, stressile, üksindusele ja suuresti seotud käitumismustritega.

Iseenesest on sõltuvusainete, teisisõnu ka kiiret naudingut pakkuvate ainete tarvitamine loomulik ja neuroteaduslikult loogiline. Keegi ei plaani aine esmakordsel tarvitamisel sõltlaseks hakata, ainet proovitakse ikka hoopis teistel eesmärkidel.

Siinkohal peab rääkima aju normaalse funktsioneerimise tasakaalu mõjutavatest poolustest. Lihtsustatult – et aju normaalselt funktsioneeriks, tuleb seda ühelt poolt kaitsta riskifaktorite eest ning teisalt rakendada ajutegevust tugevdavaid faktoreid.

Kustutatakse tulekahju oma peas

Ajutervise riskifaktoreid on mitmeid. On neid, mida saame muuta, ja neid, mida mitte.

Riskifaktorid tekitavad ajus otsesel või kaudsel teel negatiivse stressireaktsiooni, mis soodustab ajutervise/psüühilise tervise kõrvalekaldeid. Väga lihtne näide on keskkonnast tulenev negatiivne stress, mis pole meie kontrolli all.

Stressifaktorite hulk meie ümber on aga kasvava tendentsiga. Enamikul sõltuvust tekitavatest ainetest on lühiajaline stressi leevendav toime ehk siis inimene tarvitab neid nii-öelda kiire tulekustutajana. Näib olevat, ja paljude jaoks ongi, see lihtne ja kiire lahendus, mis annab siiski korduval tarvitamisel vastupidise mõju. Tulekahju põhjust ükski aine ei leevenda.

Ajutegevust tugevdavad faktorid on kõik teada-tuntud tervisesoovitused (liikumine, toitumine, positiivsed inimsuhted, intellektuaalsed ja kultuurilised hobid jms), mis tekitavad ajus naudingutundekeskuse aktiveerimise.

Ka kõik sõltuvusained tekitavad ajus naudingutundekeskuse aktiveerimise. Paraku on nende mõju lühiajaline, korduva tarvitamisega kaasnevad riskid ja paljude ainete puhul ka ajusisesed funktsionaalsed kõrvalekalded, mis püsivad märgatavalt kauem kui aine vahetu mõju.

Just need kõrvalekalded tekitavadki sõltuvusele omaseid sümptomeid. Ühel hetkel vajab aju n-ö normaalseks funktsioneerimiseks ainet üha enam ja enam, sest ilma lihtsalt ei saa. Oma sõltuvusprobleemidega üksi maadeldes langetakse aina enam sõltuvuse küüsi ja probleemide rägastikku, mis ei puuduta enam ainult inimest ennast, vaid ka lähedasi.

Sellistest muutustest läbimurdmine ei ole lihtne, tahtejõust siinkohal enamasti ei piisa.

Arstlikust vaatest peame tegelema just nende riskifaktoritega, mis aine tarvitamist soodustasid. Sealhulgas on võtmekohaks võimalike ajutervise eripärade või psüühikahäirete tuvastamine, mis sõltuvusaineteni viis.

Teisalt on vaja leida ajule keskkond, et ta suudaks kognitiivselt funktsioneerida ning aktiveerida süütevõtmena tegutsevat naudingutundekeskust loomulikumal ja ohutumal moel.

Siin saab palju ära teha inimene ise ja ühiskond. Ja sellesse konteksti sobitub hästi ülemaailmselt üha enam rakendust leidev kahjude vähendamise printsiip.

Sõltlast tuleb aidata, mitte karistada

Sõltlast tuleb näha abivajajana, mitte inimesena, keda peaks ravima ainult karistused.

Eriti oluline on see noorte puhul. Seadus, milles hakati sõltuvuses noori käsitlema kui suure abivajadusega lapsi, jõustus Eestis alles 2017. aastal. See oli väga oluline muutus, mis aitas noortel ligi pääseda sobivatele teenustele, kuid nende teenuste maht ei ole ka tänasel päeval piisav.

Selleks, et noor mitte kunagi ei jõuaks riskirühma, saab ka riiklikul ja KOV-tasandil palju ära teha. Kõik saab alguse preventsioonist.

Lastele ja noortele tuleb leida muud tegevused, mis pakuvad naudingut – noore inimese esimene mõte hommikul ei tohiks olla see, et saaks juba veipi tõmmata, kuniks hakkab piisavalt hea, et voodist välja tulla.

Väga olulised on sotsiaalsed tegevused – noortel peavad olema huviringid, kust nad maast-madalast ja hea meelega käiksid. Samuti on A ja O liikumine. Selle asemel, et korrutada, kui halb on alkohol, suitsetamine ja narkootikumid, tuleb noortele pakkuda tegevusi, mis annavad sama suure mõnutunde kui neile keelatud ainete tarvitamine.

Huviharidus peab olema mitmekülgne ning kõigile lastele võrdselt kättesaadav. Meil on vaja, et noored mõistaksid, et ägedam on käia trennis või kultuuri nautimas, kui koguneda nurgatagustesse kõike keelatut proovima.

Kahjuks on tänane olukord selline, et ajule on liiga palju stressi – nutimaailm, Covid-pandeemia, nüüd sõjasurve. On asju, mida saame muuta kohe, aga paljut on võimalik teha ka pikemale perspektiivile mõeldes.

Sõltuvusprobleeme suudab mõista ja lahendada (eks)sõltlane

Sõltuvuste probleem on konstantne – täiskasvanute puhul peame liikuma alternatiivide suunas, mis on vähem kahjulikud nii inimesele kui ühiskonnale.

Meie meedikutena teame, et näiteks alkoholi puhul pole ainelist alternatiivi, ei saa öelda alkohoolikule, et joo nüüd üks klaas vähem. See lihtsalt alkoholsõltuvuse puhul ei toimi.

Küll aga on alternatiivid olemas opioidisõltlastele metadooni näol ning sigarettide suitsetajail aitavad loobuda suitsuvabad nikotiinitooted.

Psühhiaatrina näen, et vaimse tervise probleemidega inimesele on sigaret sageli justkui asendamatu. Psüühikahäiretega inimestel on suurem soodumus suitsetada või tarvitada nikotiini, näiteks skisofreenia patsientidel lausa 70%-80%.

Ka ATH-patsiendid tarvitavad nikotiinitooteid rohkem – suitsetamine või nikotiinitoote tarbimine on nende jaoks paus, mida nad niisama teha nii lihtsalt ei suudaks. Samuti on nikotiin, oma mõjult ajutegevusele, sarnane mitmetele psühhiaatrilistele ravimitele. See selgitabki suuresti selle fenomeni.

Oma täisealistele patsientidele, kes kuidagi ei suuda ega tahagi loobuda suitsetamisest, soovitan minna üle sigaretilt vähemkahjulikule tootele. Nikotiini puhul ei ole tegemist kantserogeense ainega, seda on kinnitanud mitmed rahvaterviseasutused, sealhulgas USA FDA (Toidu- ja Ravimiamet) ning Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC).

Näiteks Rootsis, kus on snus lubatud, on tunduvalt vähem tubakaga seotud tervisehädasid – Rootsis suitsetab 5,8% elanikkonnast põlevaid tubakatooteid, enamikus riikidest on see 20% ringis.

Alternatiivseid tubakatooteid sigarettide asemel soovitab ka Inglise tervishoiusüsteem NHS. Kui me tahame muutusi, tuleb neid andmeid tunnistada.

Üks soovitus meie poliitikategijatele veel – sõltlaste ja sõltuvuste üle otsustavad enamasti terviseteadlikud inimesed, kes oma elus pole kunagi pidanud ühegi sõltuvusega maadlema või võõrutust läbi tegema.

Seega ei saagi olla suurt mõistmist, mida tunnevad need, kes elavad igapäevaselt koos sõltuvusega ning üritavad sellest välja rabeleda. Kindlasti võiks tervisepoliitika tegemisse kaasata ka inimesed, kes teavad, millest jutt on, kui räägitakse sõltuvusest ja loobumisest.

Rohkem mõistmist, mitte hukkamõistmist!

Margus Lõokene
Psühhiaater, Toompargi Vaimse Tervise Keskus

Artikkel loetav ka Eesti Päevalehest