Mikk Salu: Sotsiaalministeeriumi sõge sõda e-sigarettide vastu

Sotsiaalministeeriumi võitlus e-sigarettide vastu on déjà vu kümne aasta tagusest suurest alkoholipoliitika reformist. Sarnased argumendid ja sarnane PR-taktika. Kas poliitikud lasevad ennast jälle tervisebürokraatiast ära tinistada?

Kui Eestis on üks ministeerium, mis võib teha suurt poliitikat, mis ei too soovitud tulemusi või teeb isegi olukorra halvemaks, aga lõpptulemusena keegi ikkagi ei vastuta, siis võib auhinna anda sotsiaalministeeriumile. Täpsemalt selle tervise valdkonna poolele.

Klassikaline näide on muidugi alkoholipoliitika, mille kroonijuveeliks oli Läti piirikaubanduse loomine. Aga ka apteegireform. Tubakapoliitika läbi aastate. Narkopoliitika. Koroonaaegsed ämbrid. Skeem on alati sarnane. Suured eesmärgid ja lubadused. Näiteks alkoholi tarbimise vähendamine, mida ei saavutata, tarbitakse ehk isegi veidi rohkem, küll aga saab lätlastele mõnisada miljonit aktsiisiraha ära kingitud. Apteegireform pidi tooma madalamad hinnad, mida ta loomulikult ei toonud. Tubakapoliitika, mida siin üldse saavutatud on?

Ja keegi kunagi ei vastuta. Olgu, Jevgeni Ossinovski sai piirikaubanduse ajal küll pihta, aga kogu ametnike-ekspertide ja «valgete kitlite» armee, kes reformi eel ja ajal kõike lubas – meie teame, sest meie oleme arstid – nendega ei juhtu midagi. Marsivad edasi järgmiste töövõitude suunas…

Nüüd on ministeeriumis leitud järgmine mägi mida vallutada – võitlus e-sigarettide vastu.

Hoiakud on kokku võetud eelmisel suvel vastu võetud eelnõus pealkirjaga «Eesti seisukohad tubaka- ja nikotiinitooteid käsitlevate ELi õigusaktide ajakohastamise kohta». Poliitikute fookus oli tollal mujal – peaministri ja valitsuse vahetus – selle varjus sai üsna märkamatult ilma avaliku debatita libistada reformiagendasse pika mõjuga poliitikaid.

Eelnõu esimene nali tuleb pealkirjast, kus on viide Euroopa Liidu õigusaktide ajakohastamise kohta, sest mingit Euroopa Liidu tubakapoliitika õigusaktide ajakohastamist ei toimu. Euroopa Liit pole Eesti seisukohti küsinud. Siinkirjutaja päris eelmisel nädalal sotsiaalministeeriumist järele, et mis on viidatud eelnõust edasi saanud, kas seisukoht on Euroopa Komisjonile juba ära saadetud? Vastus tuli eitav, sest EL lihtsalt pole midagi küsinud või nagu ministeerium ise sõnastab: «Tubakatoodete direktiivi eelnõu Euroopa Komisjon veel liikmesriikidele arutamiseks ei ole saatnud.»

Ministeeriumi käiku – keegi ei küsi, teemat ei arutata, aga me ikka võtame seisukoha – võib tõlgendada mitmel viisil. Positiivses tähenduses proaktiivsusena, kus Eesti annab oma seisukohad Euroopa Komisjonile varakult teada. Aga võib tõlgendada ka negatiivselt, kus Eesti annab komisjonile juba ennetava blankoveksli: oleme nõus kõigi teie keeldude ja piirangutega ning enamgi veel.

Võib-olla on siin ka teatav sisepoliitiline dimensioon. Poliitiliselt paneb see nii praeguse valitsuse kui ka tulevased valitsused tobedasse seisu, sest kui Euroopa Komisjon ühel hetkel peakski päriselt hakkama teemaga tegelema, on Eesti juba ennetavalt kõik positsioonid käest andnud. Vastavat eelnõu vedas pealegi sotsiaaldemokraadist minister Riina Sikkut, kuid täna sotse enam koalitsioonis pole. On see sotside positsioon nüüd siis ka praeguse või tulevaste valitsuste seisukoht?

Eelnõu sisusse vaadates, siis klassikaline tubakapoliitika pool (teada tuntud põleva tubaka suitsetamine, nagu sigaretid), siin liiga palju uuenduslikku pole. Tuumakam osa, võib öelda, et pööre Eesti senises poliitikas käib e-sigarettide kohta ja sõnum on selge: piirata, keelata, mitte lubada, teha kõik nii karmiks kui võimalik. Põhjendus samuti klaar: noorte seas on viimastel aastatel e-sigaretid muutunud üha populaarsemaks. Sellele on ministeerium läbivalt viidanud. Mõelge laste peale, klassikaline võte.

Suures pildis on teema märksa nüansirikkam. Sotsiaalministeerium kasutab olukorra kirjeldamiseks – kes, mida ja kui palju suitsetavad – erinevaid andmeid. Midagi tuleb konjunktuuriinstituudist, midagi Tervise Arengu Instituudist (TAI), midagi Eurobaromeetrilt. Pilt on võrdlemisi segane, sest eri allikad on kohati omavahel vastuolus. Osa uuringuid näitab, et tavasuitsetamises pole midagi eriti muutunud, teised andmed näitavad, et tavasuitsetamine on vähenenud.

Aga on üks koht, kus kõik uuringud kattuvad – noorte seas on viimase 10–15 aastaga suitsetamine drastiliselt kukkunud. Kui vaadata TAI graafikuid, siis tavasuitsetamine on Eesti õpilaste seas praktiliselt kadunud. Ühesõnaga, noored enam ei suitseta, vaid veibivad. Muuseas, toimub vana hirmutamistaktika – veipimine on esimene samm tavasuitsetamise suunas. Kuid andmed seda ei kinnita. Noored lihtsalt ei suitseta enam.

Ja see on hea, sest e-sigaretid on palju-palju vähem tervist kahjustavad kui tavasuits. Rõhutades – keegi ei väida, et e-sigarettidel pole üldse kahjulikku mõju, lihtsalt võrreldes tavasuitsuga on parem alternatiiv. Ühel hetkel jõuab sama trend ka tervikpopulatsiooni, suitsetamine väheneb ja veipimine kasvab. 10–15 aastat sotsiaalministeeriumi tubakapoliitikat on andnud tulemuseks null ja kui midagi on muutunud paremaks, siis tänu e-sigareti levikule. Järelikult tuleb järgmine rünnak teha e-sigarettide vastu.

Tervisepoliitika vildakas arusaam

Olles aastaid suhelnud Eesti tervisepoliitikat kujundavate poliitikute ja ametnikega – nimetame seda Maris Jesse koolkonnaks –, siis neil on paar-kolm probleemset mõtteviisi. Esiteks, kõik või mitte midagi suhtumine. Neil on raskusi mõelda tradeoff’ide ja kompromisside kontekstis. Aastaid tagasi, kui sai osundatud Rootsi alkoholiaktsiisipoliitikale, mille abil õnnestus muuta Rootsi alkoholi tarbimise struktuuri: kange alkoholi maast lahja alkoholi (vein, õlu) maaks. Isegi kui alkoholi kogutarbimine jäi Rootsis samaks, siis tarbimise struktuuri muutmine tõi kaasa tunduvalt paranenud tervisenäitajad. Eestis öeldi aga ei-ei-ei, iga alkoholiühik, pole vahet kas tuleb õllest, veinist või viinast, on saatanast, kõigile tuleb ühtemoodi valu anda.

Sama mentaliteet on toodud nüüd siis ka tavasuits vs. e-sigaretid poliitikase. Selmet näha e-sigarettide tarbimises tavasuitsu asemel positiivset trendi, on reaktsioon hoopiski: järelikult peame e-sigarettidele kõvema litri panema. Kõik või mitte midagi.

Ilmekas oli ka antud eelnõu arutamine eelmisel aastal riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis. Täielik déjà vu ajast, kui sotsiaalministeerium Läti piirikaubandust lõi. Komisjoniliikmetest pooled puudusid. Minister Sikkut aga ei tulnud kohale üksi, vaid 17-liikmelise delegatsiooniga. Vana taktika. Ka alkoholipoliitika reformi tehes oli ühel pool pataljon «valgeid kitleid» ja teisel pool tavaliselt Sirje Potisepp üksi (läbi toiduainetööstuse esindas alkoholitootjaid). Iga MTÜ, mille nimes on mingigi viide arstkonnale – kui vaja, toodi kasvõi Mustvee perearstide rahvatantsuansambel kohale – pidi kaaluka sõna ütlema.

Ja kõik kordub. Ka nüüd ei piisanud riigikogus, et üks ekspert teatab poliitikutele triviaalse tõe, et suitsetamine on tervisele kahjulik, neid ütlejaid pidi ikka mitu ja mitu olema. Kui komisjonis tõusis küsimus, et kas pole ohtu salaturu tekkimiseks (e-sigarettide musta turu tekkeks), siis kohe kõlas vastus: sellest rääkimine on tubakatööstuse taktika. Ei piisanud ühel korral ütlemisest, üksteise järel kõik eksperdid viibutasid poliitikute suunas: mustast turust rääkimine on tubakatööstuse taktika. Täpselt nagu 10 aastat tagasi läbi kukkunud alkoholipoliitika reformi ajal: riskidest ei tohi rääkida, sest riskidest rääkimine on õlletootjate taktika.

Küsimus pole selles, et alkoholitootjad või e-sigarettide turustajad oleksid neutraalsed, muidugi mitte, aga see ei tähenda, et iga nende argument on illegitiimne ja sotsministeeriumist tuleb ainult kulda. Oleks juba aeg, et poliitikud hammustaksid Eesti tervisebürokraatia PR-võtted läbi (mõelge noorte peale, mustast turust rääkimine on tootjate taktika). Samamoodi peaks küsima, kui õigustatud see kõik-või-mitte-midagi-lähenemine on. Vaadates ministeeriumi seniseid saavutusi võiks vähemalt küsida. Alkoholipoliitikas on see olnud fiasko. Kui e-sigarettide kottimine peaks kaasa tooma negatiivseid tagajärgi, näiteks tavasuitsetamise suurenemist või salakaubanduse tekkimist, kas siis keegi vastutab? Ametnikud muidugi mitte, aga poliitikute kohta võiks kriitika tulla küll.

Artikkel loetav ka Postimehest